Kassinäituste ja hindamise eesmärk on teha kindlaks kui hästi vastab kass oma tõu standardile. Igal tõul on oma tõustandard, mis kirjeldab detailselt selle tõu ideaali. Tõustandard on aretaja juhendmaterjal, millest aretusotsuste tegemisel lähtuda, et tõug säiliks samasugusena läbi aastate. Mitte ükski kass ei ole oma tõu standardi kõndiv kehastus, sest ka tõustandardis on ruumi tõlgendamisele ning mis ühe jaoks tundub 100% vastav, ei pruugi seda teise jaoks olla. 

Kohtunik hindab

• kehaehitust

• karvkatte kvaliteeti

• pea kuju ja kõrvade asetust

• silmade kuju ja asetust

• saba

• üldist tasakaalu ja harmooniat

• iseloomu ja käitumist

• groomingut

Eesmärk on hinnata, kui lähedal kass on oma tõu ideaalsele kirjeldusele. 

Kuidas FIFe näitusel võisteldakse?

Kass ei võistle kohe kõigi kassidega, võistlus käib samm-sammult. 

Kassitõud on jagatud kategooriatesse. Maine Coon on kategooria 2 ehk poolpikakarvaline kassitõug, seega tema võistleb ainult teiste poolpikakarvaliste kassidega. Teised poolpikakarvalised tõud on American Curl, La Perm, Neva Masquerade, Norra Metskass, Siberi kass ja Türgi Angoora. 

Esimene samm - kass võistleb sertifikaadile. 
Kassid jagatakse sama tõu sees värvigruppidesse ja klassidesse, kes omavahel konkureerivad sertifikaadi pärast. Ühte värvigruppi kuuluvad sarnase värviga kassid - grupp 1 on mustad ja sinised kassid, grupp 2 on mustad ja sinised kassid valgega, grupp 3 on mustad ja sinised tabby kassid, grupp 4 on mustad ja sinised tabbyd valgega jne. Sinine ja must isane konkureerivad sertifikaadile omavahel, samas kui sinine ja sinine valgega kass ei ole otsesed konkurendid, sest nad kuuluvad erinevatesse värvigruppidesse. 
Värvigrupi siseselt jagunevad kassid klassidesse. Klassid kujunevad vastavalt vanusele, soole, lõigatud või lõikamata olemisele ja saavutatud tiitlitele. Otsesed konkurendid sertifikaadile on sama värvigrupi emased kassipojad omavahel. Või sama värvigrupi isased kastraadid omavahel. Või näiteks sama värvigrupi täiskasvanud emased International Championi tiitliga kassid. 
Kohtnik hindab oma laual kassi ja kirjutab talle arvustuse. Siis võrdleb omavahel samas värvigrupis ja klassis olevaid kasse ja paneb nad pingeritta. Kõige parem selle klassi kass saab hinde EX1 (Excellent 1) ja sertifikaadi, paremuselt järgmised saavad hinded EX2, EX3 jne ning need kassid sertifikaati ei saa. 

Best In Variety ehk värvigrupi parim
Järgmiseks jäävad võistlustulle kõik kassid, kes on kohtunikult sertifikaadi saanud. Kui samas värvigrupis on olnud 3 või rohkem kassi, saab kohtunik anda välja tiitli Best In Variety (BIV). Selleks võrdleb ta sertifikaadi saanud kasse omavahel ning seekord on võrdluses kõik klassid, ei ole vahet, kas isane või emane, kassipoeg või täiskasvanu, kõik on omavahel BIVi konkurendid. Erandiks on vaid kastraadid, kellel on võimalik saada eraldi BIV. Kastraatide puhul võistlevad BIVile emased ja isased koos. 

Nominatsioon ehk kes saab finaali. 
Kui kohtunikul on kõik oma kategooria (poolpikakarvalised) kassid hinnatud, siis hakkab ta andma parimatele nominatsioone Best In Showle (BIS NOM). Kohtunik saab nomineerida ühe emase kassipoja, ühe isase kassipoja, ühe emase juuniori, ühe isase juuniori, ühe emase kastraadi, ühe isase kastraadi, ühe emase täiskasvanu ja ühe isase täiskasvanu. Nominatsioonile konkureerivad nüüd sama kategooria kõigi tõugude kassid, keda see kohtunik hinnanud on, seega ta valib oma parimad poolpikakarvalised kassid keda finaali saata. 



Finaal ehk Best In Show
Kui kõik kohtunikud on enda parimad kassid nomineerinud, siis saavad sama kategooria kõik nomineeritud kassid kokku finaalis, kus kõik seda kategooriat hinnanud kohtunikud annavad parimale oma hääle. Valitakse näituse parim emane kassipoeg, isane kassipoeg, emane juunior, isane juunior, emane kastraat, isane kastraat, emane täiskasvanu ja isane täiskasvanu. Kõik need kassid on siis näituse parimad ehk Best In Show võitjad - BIS. 

Aga tiitlid, kust need tulevad?
Tiitlid nagu Champion (lõikamata kassidel) ja Premior (kastraatidel), International Champion, International Premior jne sõltuvad kogutud sertifikaatide arvust. Kui täiskasvanud kass on kolmelt erinevalt kohtunikult saanud sertifikaadi, siis on tal koos tiitel Champion või Premior. Kassipojad ja juuniorid koguvad sertifikaate tiitlitele Kitten Champion ja Junior Champion. Need tiitlid lisatakse siis kassi ametliku nime ette, näiteks KCH JCH CH Jeanne d'Arc Dreambigcats. See kass on järelikult saanud vähemalt 3 sertifikaati kassipojaklassis, 3 sertifikaati juniori klassis ning 3 sertifikaati täiskasvanuna. Selliste tiitlite "lõpuboss" on Supreme Champion või Supreme Premior, kes on selle tiitli saamiseks pidanud koguma 3 sertifikaati Championi tiitli jaoks, veel 4 sertifikaati International Championi tiitliks, siis veel 6 sertifikaati Grand International Championi jaoks ning lõpuks veel lisaks 9 sertifikaati Supreme Championi tiitli saavutamiseks. Kõrgemate tiitlite saamisel tuleb mängu ka veel erinevate riikide nõue - kõik näitused ei saa olla ühes samas riigis vaid vaja on käia ka välismaistel näitustel. 

JW, DSM, DVM, mis need veel on?
Lisaks eelnevatele on FIFe süsteemis ka veel väga kõrged ja prestiižikad tiitlid Junior Winner, Distinguished Show Merit ja Distinguished Variety Merit. Neid tiitleid saab näitusevõitusid kogudes. Kass, kes on olnud kassipoja ja juniori vanuses, ehk 4k-1a 5 korda näituse parim (BIS) saab uhke tiitli JW, mida kanda oma nime lõpus. Distinguished Show Merit peab olema võitnud täiskasvanuna 10 Best in Showd. Distinguished Variety Merit peab olema olnud 10 korda oma värvigrupi parim (BIV). 

Kellele näitused mõeldud on? Kas see on ainult aretajatele?
Kassinäitused on tore hobi nii aretajatele kui ka lihtsalt lemmikuomanikele. Lemmikuomanikud saavad näidata oma kasse kastraadiklassis, kus nad ei konkureeri lõikamata aretusloomadega. Kastraatide klassis on enamasti (aga mitte alati!) ka konkurents väiksem, seega eduelamused lihtsamalt saavutatavad. Kassiomanik saab oma ilusa kassiga uhkustada, suhelda väga erineva taustaga inimestega, keda ühendab armastus oma kasside vastu ning üldjoontes on kassinäitus üks suur pidu nende vahvate vurruliste tähistamiseks. Kassid, kes on näitustel käimisega harjunud, tunnevad ennast seal mugavalt ning naudivad tähelepanu. 

Kui olete sobiva tõu välja valinud, on järgmine samm leida õige kasvataja. Ärge otsige kassi kuulutuselehtedest, sinna koonduvad enamasti skämmerid ja kassivabrikud. Kõik kassipojad on armsad, kuid eetilise kasvataja leidmiseks on vaja veidi rohkem vaeva näha. Igal heal kasvatajal on armsad kassipojad, kuid mitte iga armas kassipoeg ei tule healt kasvatajalt. Kasvataja ei ole ainult inimene, kellelt te oma kassipoja ostate – nad on ka tugi teile ja teie uuele pereliikmele. Seega otsige kedagi, kes ei kao pärast seda, kui kassipoeg ja raha on omanikku vahetanud, vaid on siiralt huvitatud oma kasside ja kassipoegade tervisest ning heaolust. Samuti peaks kasvataja olema avatud ja temaga peaks olema lihtne suhelda. Küsige soovitusi kassiklubidelt, külastage kassinäitusi ja rääkige sõpradega. Vaadake kasvanduste veebilehti ja sotsiaalmeedia lehti. Kui seal on ainult kassipoegade pildid, hoidke eemale. Tõsised kasvatajad on väga uhked oma aretuskasside üle ning ei keskendu ainult
kassipoegade näitamisele. 

Kui olete sobiva kasvataja leidnud, võtke temaga ühendust. Ärge piirdutage ainult kassipoegade kohta küsimisega – võtke aega, et ennast ja oma peret tutvustada, näidake üles huvi tõu vastu ja selgitage, miks arvate, et see tõug sobib teile. See on suhe, mida loote – see ei ole nagu piima ostmine. Headel kasvatajatel ei ole raskusi oma kassipoegadele kodu leidmisega ning nad valivad hoolikalt, kellele oma kassipoegi usaldada. Nemad otsustavad, kas olete sobiv kodu nende kassipojale või mitte. 

Terviseuuringud

Küsige kasvatajalt, milliseid terviseuuringuid nad oma  aretuskassidele teevad. Pidage meeles, et enamikus riikides ja tõuorganisatsioonides ei ole terviseuuringud kohustuslikud või on neid väga vähe. Seega ei saa eeldada, et kasvatajad testivad oma kasse automaatselt – te peate ise uurima ja küsima. Kõik head kasvatajad teevad terviseuuringuid. Me juba mainisime, et peaksite uurima, milliseid teste
konkreetsele tõule tehakse, eks? Nüüd tuleb see teadmine kasuks. Kui kasvataja ei tee mõnda testi, mida te ootate, küsige, miks. Vastus "Minu kassid on terved" ei ole piisav. Kui tunnete, et te pole saadud vastustega rahul, liikuge edasi. Parem karta kui kahetseda. Te ju soovite tervet kassi, kellega veeta koos palju aastaid. Ükski kasvataja ei saa garanteerida, et teie kass ei jää kunagi haigeks, kuid nad saavad oma aretustööga neid riske oluliselt vähendada.

Maine Coonide puhul on olulised terviseuuringud aretuskassidele:
geenitestid (HCM, PKdef, SMA)
puusadüsplaasiauuring
regulaarsed südame ultraheliuuringud.

Hind

Tõukassid ei ole odavad, kuid kasvatajad ei teeni sellega suurt kasumit. Aretus on väga kulukas hobi ja seda tehakse tavaliselt tõu säilitamise ja parendamise nimel. Pole haruldane, et kassipoja eest makstav hind katab vaid poole kasvataja kogukuludest. Ärge oodake, et maksate sama hinda, mida näete müügiportaalide kuulutustes. Eetilised ja hoolivad kasvatajad, kes investeerivad oma kassidesse, nende elutingimustesse, tervisesse, testimisse ja näitustel osalemisse, küsivad rohkem. Kuid te ei oleks ju rahul, kui maksate kassipoja eest poole vähem, kuid kulutate igal aastal kaks korda rohkem loomaarstile, eks? Odavalt ostmine läheb lõpuks kallimaks maksma. Kui korraliku kasvanduse tõukass on teie eelarvest väljas, kuid olete endiselt tõukassist huvitatud, uurige, kas leidub aretuskarjääri lõpetanud kasse. Eetilised kasvatajad ei hoia kasse aretuses kaua – nad saadavad nad nad noorelt pensionile, et kass saaks nautida õnnelikku elu kellegi lemmikloomana. Sellised kassid korralikest kasvandustest ei ole vanad ega kurnatud – nende parimad huvid on alati esikohal ning neile otsitakse hoolivad kodud. Saate tervisekontrollitud kassi, kelle iseloom on juba välja kujunenud, ilma üllatusteta, ja hind on väga mõistlik. Kui aga ostate odava "tõukassi ilma tõutunnistuseta," saate üllatusmuna ja see pruun mass ei pruugi olla šokolaad...

Kasvanduse külastamine

Võite küsida kasvatajalt, kas nad lubavad kasvandust külastada, et kohtuda nende kassidega ja näha tingimusi, milles kasse peetakse. Ärge pahandage, kui nad ütlevad ei. See on nende kodu, kus elavad
ka nende lapsed, mitte loomaaed, kuhu kõiki alati sisse lubatakse. Neil on õigus külastusi mitte lubada ja vaktsineerimata kassipoegade juurde lubamine on seotud kassipoegade jaoks märkimisväärsete
terviseriskidega. Kuid enamik kasvatajaid on valmis tegema teiega videokõne, et näidata oma kasse ja kassipoegi nende koduses keskkonnas. Kui nad keelduvad ka sellest, siis tasub olla ettevaatlik – võib-olla on neil midagi varjata.

Kassipojad

Valitud kasvatajal ei pruugi alati olla teile sobivaid kassipoegi saadaval. Olge valmis ootama. Te ei abielluks ju esimese inimesega, keda baaris kohtate – miks peaks uue pereliikme leidmine olema kiirem protsess? Te võtate endale vastutuse kümneks või isegi kahekümneks aastaks, seega on paarikuine ootamine tühine võrreldes ajaga, mille te selle kassiga koos veedate. 

Kui teile pakutakse kassipoega, küsige kindlasti selle kassipoja vanemate kohta. Nüüd on viimane aeg paluda näha ka nende vanemate tõutunnistusi ja terviseuuringute tulemusi. 

Kasvataja soovib sobitada iga kassipoja õige perega – pered väikeste laste ja teiste lemmikloomadega sobivad paremini väga seltsivatele kassipoegadele, samas kui rahulikumad kassipojad tunnevad end paremini vaiksemas keskkonnas. Hea kasvataja hoolib oma kassipoegade heaolust ja võib juhtuda, et te ei saa just seda kassipoega, kelle pildist olete vaimustuses, kuna see kassipoeg ei
tunneks end teie peres kõige õnnelikumana. Isegi kui kasvanduses on kassipoegi saadaval, peate tõenäoliselt ootama, enne kui saate oma karvapalli koju viia. Kassipoegade kojuviimise vanus sõltub tõuorganisatsioonide reeglitest, kuid üldine juhis on, et kui teile pakutakse kassipoega, kes on noorem kui 12 nädalat, peaksite otsima teise kasvataja. On ahvatlev võtta väga noor kassipoeg ja jälgida tema arengut, kuid nii varakult emast ja pesakonnakaaslastest eraldamine võib põhjustada sotsiaalse arengu probleeme, mis võivad hiljem käitumisprobleemidena avalduda ja olla väga raskesti lahendatavad. 

Dokumendid

Lisaks kassile on vajalikud ka mõned ametlikud dokumendid. Esiteks registreerimistunnistus, kassi tõutunnistus. See dokument tõendab, et teie kassipoeg on tõepoolest tõupuhas kass ja tema
päritolu on tõendatud.  Leping. Kassipoja müügil peab olema leping. Selles lepingus lepite te kasvatajaga kokku kõigis tingimustes. Leping peaks täpsustama mõlema osapoole, kasvataja ja kassipoja ostja, õigusi ja kohustusi. Tavaliselt annab kasvataja teatud tervisegarantiid ning määrab ka ostja kohustused, mis puudutavad kassipoja hooldamist. Loe see dokument läbi enne allkirjastamist, lase kasvatajal see teile eelnevalt saata. Veendu, et leping ei oleks ühepoolne, kus ühel osapoolel on kõik õigused ja teisel kõik kohustused. Otsi asju, millega ei nõustu. Kui allkirjastad lepingu, kus on kirjas, et sa ei tohi oma kassi üksi õue lasta, siis pead seda ka tõsiselt võtma, vastasel juhul rikud lepingut ja sellel võivad olla tagajärjed. Kui midagi ei tundu õige, räägi kasvatajaga. Samuti võib alati
konsulteerida kasvataja klubi esindajaga, et teada saada, milliseid parimaid praktikaid nad toetavad. Pass. Pass on teie kassipoja isikutunnistus, kus on kirjas tema mikrokiibi number ja tehtud vaktsineerimised koos loomaarsti andmetega, kes need teostas. Kui pass puudub, siis võite olla kindel, et kassipoeg ei ole vaktsineeritud või pole teda üldse kunagi loomaarstile näidatudki.

Lemmik, näitusekass, aretuskass

On oluline juba varakult määratleda, mis on teie eesmärk kassiga, keda te endale soovite. Kas soovite ainult kaaslast, lemmiklooma oma perele? Kas olete huvitatud ka kassinäitustel osalemisest?
Võib-olla on teie eesmärk saada ise kasvatajaks? Kõik need on asjad, mida peaksite oma valitud kasvatajaga arutama. Kui teie eesmärk on oma imeilusat kassi ka näitustel esitleda, saab kasvataja teid aidata, valides teile kassipoja, kellel on hea potentsiaal näitustel hästi esineda, ja tutvustades teid näituste maailmaga. Kas soovite ise kunagi kasvatajaks saada? Kasvataja soovitab tõenäoliselt, et alustaksite lõigatud kassi näitamisega, õppides tundma tõugu seda tehes ja kui olete valmis, võib teil olla ka mentor, kes aitab teil valida oma esimese aretuskassi või müüb selle teile. Hea mentor on algajale kasvatajale väga väärtuslik. Ükskõik, mis on teie eesmärk, rääkige kasvatajaga ja uurige, kas ta on õige inimene aitamaks teil oma teekonnal edasi liikuda.

Mida vältida - punased jooned

- Ainult kassipoegade fotod nende veebilehtedel, sotsiaalmeedias, ei ole näha täiskasvanud kasse.
- Aretuskassidel ei ole tehtud terviseuuringuid
- Ei ole teadmisi tõu võimalike tervisemurede kohta ega soovi neid arutada.
- Ei küsi potentsiaalsetelt omanikkelt nende pereliikmete ega kodu kohta.
- Ei ole tervisegarantiisid.
- Kõik kassipojad on võrdselt head kõigile, vali endale, kes ees, see mees.
- Kassipojad võivad minna koju enne 12. elunädalat.
- Ei ole valmis näitama, milline on nende kasvandus/kodu, isegi videokõne kaudu.
- Ei ole lepingut.
- Inbreeding - samad nimed korduvad kassipoja tõutunnistusel, vanemad on omavahel sugulased.
- Ei ole valmis jagama eelnevaid kassipojaomanike kontakte.
- Kasutab sama emast aretuses sageli, mitu pesakonda aastas samalt emalt.

Mida otsida - positiivsed näitajad

- Kasvataja on uhke oma aretusloomade üle, näitab neid ja oskab selgitada, miks ta arvavab, et need on aretamise väärilised. 
- Kassipoja ostjate eelnevalt valimine, küsimuste esitamine.
- Terviseuuringud, valmis tulemusi jagama.
- Kasvataja jagab infot tõu potentsiaalsete probleemide kohta.
- On huvitatud tõust üldiselt, tal on arusaam, kuidas tema töö parandab tõugu.
- Kommunikeerib, kui oluline on hoida kontakti, soovib teada kassipoja heaolu kohta, pakub tuge.
- Suudab ja on valmis ausalt hindama kassipoja kvaliteeti tõustandardile vastavuses.
- Müüb ainult kodudesse, mis vastavad samale ohutusstandardile kui tema enda oma.
- Kas kastrereerib lemmikloomad enne koju minemist või on lepingus ranged klauslid, et lemmikloomade omanikud teeksid seda.
- Pakub tervisegarantiisid oma lepingutes ja on valmis võtma kassi tagasi, kui perel ei ole võimalik enam tema eest hoolitseda.
- Julgustab lemmikloomade ostjaid, kellel on näitusekvaliteediga kassipojad, proovima näituste maailma.
- Pakub oma teadmisi tõu kohta ja vastab küsimustele isegi siis, kui pole tegelikku kavatsust neilt kassipoega neilt osta.

Geneetilised riskid
Pisut geneetikast, püüan hästi lihtsustatult. Geen ehk päriliku info kandja, mis defineerib kogu organismi olemuse asetseb kromosoomides ja määrab ära kõik organismi tunnused. Kromosoomid esinevad kahe alleelina, millest üks päritakse emalt, teine isalt. Näiteks geen kassidel, mis määrab, kas kass on lühikarvaline või pikakarvaline, on kombinatsioon kahest alleelist – üks isa karvapikkuse alleel ja üks ema karvapikkuse alleel. Geenid jagunevad dominantseteks (tähistatakse suurtähega) ja retsessiivseteks (tähistatakse väiketähega). Dominantne geen avaldub alati, retsessiivne geen avaldub ainult siis kui kokku saab retsessiivsete geenide paar. Näiteks. Lühikarvalisus on dominantne geen (L), pikakarvalisus retsessiivne (p). Seega lühikarvaline kass võib olla geneetiliselt kas L/L või L/p, ikka on lühikarvaline. Pikakarvaline kass saab olla ainult p/p. Seega kaks lühikarvalist, kes on geneetiliselt mõlemad L/p saavad anda mõlemad järeltulijale edasi oma geenipaarist selle pikakarvalisuse retsessiivse geeni, seega kahe lühikarvalise järglane võib olla p/p ehk siis pikakarvaline. Kaks pikakarvalist kassi p/p ei saa kuidagi lühikarvalisuse geeni edasi anda, seega pikakarvaliste kasside järeltulija ei saa lühikarvaline olla.

Geneetiliselt on pikakarvalisus lihtsalt üks geenimutatsioon, selline ohutu ja päris tore. Aga neid geenimutatsioone, mida geneetiliselt edasi kanda saab, on tohutult palju teisigi – näiteks väga palju erinevaid geneetiliselt päritavaid haiguseid. Need geenimutatsioonid on väga tihti samuti retsessiivsed, seega selle geenimutatsiooni kandja ise paistab täitsa korras, mingit haigust pole – illustreerime siis seda nii, et terve geen on T ja haige geen on h. Kass T/h on ise terve kass, aga kannab haigust. Aga kui kokku saavad kaks haiguse geenimutatsiooni kandjat T/h+T/h, siis on võimalik, et mõlemad annavad järeltulijale edasi selle retsessiivse mutatsiooni ning kui kaks retsessiivset geeni kokku saavad, siis see juba avaldub ning tegemist on kassiga, kellel tõenäosus sümptomitega haiguseks (h/h).

Mida suurem ja geneetiliselt mitmekesisem on tõu populatsioon, seda väiksem on tõenäosus, et kaks T/h ja T/h kass omavahel järglaseid saavad. Aga see muutub kohe, kui tegemist on suguluspaaritusega. Oletame, et meil on väliselt täiesti terve isane, kes meile teadmata kannab haruldase geneetilise haiguse geeni (T/h). Võimalus, et me leiame kuskilt emase, kes samuti seda haruldast geneetilist haigust kannab, ei ole suur. Aga kui me selle isa paaritame terve tütrega, kes on samuti temalt selle geneetilise haigusega alleeli pärinud, saame me olukorra kus T/h+T/h võivad anda kokku h/h ja saamegi kokku haigusega kassi. Seega me duubeldame nii selle haiguse esinemisvõimalust.

Kõigist geneetilistest haigustest on geenitestidega kindlaks määratav üldse ainult käputäis, tundmatuid suurusi on tuhandetes kordades rohkem, seega ka õigustus, et mul kassil on geenitestid tehtud, ei muuda seda praktikat kuidagi vähemohtlikuks.

Vähenenud immuunfunktsioon
Immuunsüsteem tugineb mitmekesisele geenikomplektile, et tõhusalt ära tunda ja võidelda erinevate patogeenide vastu. See mitmekesisus on eriti oluline koesobivuskompleksi MHC geenides. Mida suurem on MHC alleelide mitmekesisus, seda laiemat hulka patogeene suudab immuunsüsteem tõhusalt ära tunda ja hävitada. Sugulusaretus aga suurendab tõenäosust, et järglased pärivad mõlemalt vanemalt identsed alleelid, seega mitmekesisus väheneb ning see piirab immuunsüsteemi võimekust, muutes loomad nakkuste suhtes vastuvõtlikumaks ja nende organismi haavatavaks nendega võitlemisel. Samuti on nõrgema immuunfunktsiooniga loomad tõenäolisemalt viirushaiguste kandjad ja edasilevitajad, seades sellega ohtu ka teised loomad, kelle organismid pidevalt nende patogeenidega võitlema peavad. 

Inbreeding ja Maine Cooni tõug

Maine Coon on isetekkeline põlistõug, mis tähendaks reeglina seda, et selle populatsioon on lai ja mitmekesine. Võrdluseks inimloodud tõud, kus kasutatakse ära mingi mutatsiooni ilmnemist (näiteks karvutus, lontkõrvalisus, nudisabalisus jms) ning hakatakse seda võimendama, kuni tõu tekkimiseni. See võimendus käib reeglina läbi suguluspaarituste, mis tähendab, et algne geenibaas, millega töötatakse tõu loomisel on juba väga kitsas. Põlistõud on loomulikult seetõttu väga palju suuremas eelisseisus. Maine Coonid peaksid olema ju piisavalt geneetiliselt mitmekesised, et probleemi pole, kui sa vahepeal mõned suguluspaaritused teed? Paraku ei ole asi nii lilleline. Täiesti arvestatavalt laia geenibaasiga tõus tekkis kaheksakümnendatel korralik pudelikael, kus väga suure suguluspaarituse koefitsendiga kaks kassi said mitu pesakonda kassipoegi, kus kõik kassipojad nägid välja identsed, lihtsalt erinevat värvi – mis andis neile kassidele üldnimetuse „kloonid“ (The Clones). Sellest kombinatsioonist sündinud kassipojad olid näitustel väga edukad, mis tekitas neist ihaldusväärse aretusmaterjali, seega sealt kombinatsioonist läks aretusse kokku 17 kassi. Need 17 on selle tõu korralik pudelikael, sest ka nende järglased olid väga ihaldusväärsed aretuskassid... ja pilk tänapäeva rohkem kui 40 aastat hiljem tõestab, et tegemist on väga suure probleemiga – keskmise Maine Cooni sugupuus olevatest kassidest on 35% nende samade 17 kassi järglased.

Maine Cooni tõu mediaan geneetiliseks mitmekesisuseks loetakse 34%. See tähendab, et 34% geenipaaridest ei ole identsed, ülejäänud on. 100% erinevate geenidega kassi loomiseks tuleks leida paarituseks kassid erinevatelt planeetidelt, sest kõik kassid (no ja ka inimesed) on siiski mingil määral omavahel suguluses. Aga 34% ei ole midagi, mille üle hõisata. Ja kui me võtame õde-venda, sellise keskmise 34% geneetilise mitmekesisusega ja neid omavahel paaritame, siis langetame me järeltulija geneetilist mitmekesisust veel umbes 6 protsendipunkti võrra...

Kui geneetilist mitmekesisust on tüütu alati geenitestidega mõõta, siis kasvatajatele on kättesaadavad lihtsalt kasutatavad tööriistad, millega välja arvutada inbreedingu koefitsent (COI), mis korreleerub kassi geneetilise mitmekesisusega, seega ei ole õigustust, miks kasvataja ei peaks COI-d jälgima.  

Kasvataja vastutus

Iga tõuaretusega tegeleja vastutab lisaks oma kasside järeltulijatele ka tõu kui terviku käekäigu eest. Võta, aga pane tagasi! Aretustegevuse eesmärk on muuta tõugu paremaks, tugevamaks, tervemaks ja sellest peaksid kõik kasvatajad ka lähtuma või vähemalt kindlaks tegema, et nad ei tee vastupidist. Ja selleks on vaja ka teadlikke ostjaid, kes oskavad neile aspektidele tähelepanu pöörata.

Karantiiniprotsess on uue kassipoja sisseelamise üks olulisi osasid. See ei ole vaid teie värske kassipoja vaid ka teie teiste loomade kaitsmiseks ning selleks, et kassipojal tekis teiega tugev ja turvaline emotsionaalne side.

Kassipoja elu, nii nagu ta seda teadis, pöördus just peapeale. Ta eraldati oma emast ja õdedest-vendadest, kellega ta sünnist saati ööpäevaringselt koos on olnud, pole enam ka neid inimesi kellega ta seni harjunud oli ja ennast turvaliselt tundis. On väga oluline, et kassipojale antaks aega oma uue kodu ja perega kohanemiseks ja aru saamiseks, et kõik need uued helid, lõhnad, kohad ja inimesed on tema jaoks turvalised ja meeldivad. Isegi väiksed asjad, nagu see, kuidas teie sammud kõlavad, telesaated, mida te vaatate, teie hääletämber, teie kodus valmistatavate toitude lõhnad, on ju täiesti erinevad sellest, millega kassipoeg oma elu esimesed 14 nädalat harjunud oli ja mida turvaliseks ja tavapäraseks pidas.  

Meie kassipojad on oma sünnikodus sotsialiseeritud, nad on harjunud helidega, teiste loomadega, inimestega. Aga need helid, inimesed, loomad, on uues kodus täiesti erinevad. Enamasti kohanevad nad küll uute oludega ülikiiresti, aga esimene emotsioon on loomalapsele ikkagi stressirohke.

Kassipojaga tugeva emotsionaalse sideme loomine eeldab, et mõlemal poolel on selleks huvi. Kui kassipoeg tunneb ennast oma ümbruses turvaliselt, on ta väga huvitatud ka inimesega suhtlema, teda tundma õppima, temaga mängima. Kui kassipojal on korraga avastada suur territoorium, siis pigem ei ole inimene tema jaoks oluline vaid üks lisastressiallikas. Kassipoeg peab õppima, et need uued kahejalgsed on tema inimesed, keda ta saab usaldada ja kes nüüd talle tuge, hoolt ja armastust pakuvad. Suure territooriumiga tutvumine võib viia selleni, et kassipoeg leiab endale peidukoha, kust seda uut ja hirmutavat maailma jälgida ja see võib viia selleni, et kassi ja tema inimeste vahelise sideme loomine on pikem protsess ja rahul ei ole ei kass ega inimesed.

Teine oluline aspekt, miks kassipoega isoleerida, on uue liivakastiga tutvumine. Kassipoeg on tuttav nende liivakastidega, millega ta oma sünnikodus harjunud on, teab, kus need asuvad ja milleks neid kasutatakse. Uus liivakast on uus, lõhnab teisiti, näeb välja teisiti ja kui see veel peaks silma alt kaduma, sest territoorium, mida avastada, on suur, siis võib juhtuda, et kassipoeg lihtsalt ei suuda seda uut liivakasti õigel hetkel üles leida ja kui siis valesse kohta õnnetusi juhtub, võib nende õnnetuste lõhn ajendada kassipoega neid valesid kohtasid veel edaspidigi kasutama.

Väga oluline on ka protsess kuidas tutvustada uut kassipoega juba kodus elavate teiste loomadega. Isegi kui te juba teate, et teie kodus olevad lemmikud on terved ja teiste loomadega väga hästi toime tulevad, ei tohiks uut kassipoega kohe teistega kokku lasta.

Keskendume siin eelkõige kasside tutvustamisele kassidega. Kassid on väga territoriaalsed loomad, seega iga uustulnuk on residentkassi jaoks tema territooriumile sissetungija, kelle osas tuleb olla kui mitte just otseselt vaenulik, siis vähemalt skeptiline. Mulle meeldib tuua paralleeli sellega, et kuidas suhtuksite teie, kui ühel heal päeval tuleb elukaaslane oma uue sõbraga koos koju ja teatab, et see sõber elab nüüd ka siin. Mitte just vaimustunult, eks? Teie residentkass tunneb ennast täpselt samamoodi. Ükskõik kui tore inimene see uus sõber ka ei oleks, te ei tunne teda, te ei tea, et ta ei ole teile ohtlik ja teie elukorralduses tehakse kohutavalt suur muutus. Kui te seda sõpra varem tunneks ja teaks, et talle meeldib koristada, teeb hästi süüa ning on väga meeldiv vestluskaaslane, teaksite, et ta tulemas on ja ajutiselt teie juures peatub, suhtuksite te sellesse hoopis paremini. Nii ka kassidel. Neid on vaja ette hoiatada ja neil on vaja veenduda, et see uus ei ole oht vaid pigem potentsiaalne sõber ja hea kaaslane. Korralik tutvustusprotsess paneb aluse elukestvale sõbrasuhtele, kehv tutvustamine võib selle suhte parandamatult rikkuda ja samas kodus elavatest loomadest sõpru ja mänguseltsilisi ei saa.  

Karantiiniperiood on oluline ka loomade tervisele. Kõik kassid kannavad enda organismis levinud  viirusi nagu näiteks herpesviirus, mis põhjustab ülemiste hingamisteede haigust, koroonaviirus, mis põhjustab kõhulahtisust jne. Need viirused on uinunud olekus, ei valmista kassile mingeid vaevusi ega sümptomeid. Stressiolukorras kassi immuunsüsteem nõrgeneb ning viirused aktiveeruvad ning kassil võivad esineda neist viirustest tulenevad kliinilised sümptomid ning samal ajal levitab ta viirust ka enda organismist välja nakatades omakorda teist kassi. Vaktsineeritud loomadel on need sümptomid enamasti leebed ja ei põhjusta suuri probleeme, kuid ebamugavust küll. Seega kaks stressis kassi tähendab reeglina kahte vesiste silmade ja nohuste ninadega või kõhulahtisusega kassi. Seda on lihtsam vältida kui pärast tagajärgedega tegeleda. Karantiiniperiood ja aeglane tutvustamine vähendavad stressi ja sellest tingitud immuunsüsteemi nõrgenemist.

Kuidas kassi eraldada? Kassipojale tuleks sisseelamiseks anda üks tuba, mis on ülejäänud majapidamisest eraldatud uksega. See võib olla magamistuba, võib olla vannituba. Oluline on see, et seal toas oleks kassi liivakast, toidu- ja jooginõud ning koht kus magada ning kui peres on teisi lemmikuid, siis nemad sinna sellel perioodil ei tohiks pääseda. Seda on lihtsam teha siis, kui residentidele juba mõned päevad enne uustulnuka tulekut mitte lubada sinna ruumi minna. Seal käite siis kassipojaga tutvumas ja mängimas ning sõbraks saamas, õpetades talle, et teie olete nüüd tema inimesed, kellele ta saab loota ja keda usaldada.

Kui tundub, et kassipoeg tunneb ennast seal toas kindlalt ja on ka inimestega sõbraks saanud ning naudib nende tähelepanu, tuleb alustada teiste loomadega harjutusprotsessi. Kõigepealt toimub tutvumine lõhnade kaudu. Nagunii on loomad juba tundnud teie küljes teise looma lõhna. Järgmiseks tasub vahetada neil omavahel kasutusel olevaid pesasid või mänguasju, mille kaudu veelgi rohkem seda lõhna tutvustada. Kui kassid on juba üksteise lõhnadega harjunud, siis oleks ideaalne tekitada järgmiseks olukord, kus nad saavad üksteist näha, aga ei saa puutuda. Enamasti kodudes sellist võimalust, et kahe ruumi vahel oleks klaasuks, ei ole, aga kui on, siis seda tasub loomulikult selle tutvustusprotsessi jaoks ära kasutada. Esialgu siiski jälgida kasside omavahelist suhtlemist ja tutvumist ning mitte mingil juhul ei tohi seda ise tagant utsitada – lasta neil toimetada omas tempos ning kui on näha, et olukord tekitab hirmu, ärevust, agressiivsust, siis kassid uuesti lahutada ja jätkata siis kui nad on saanud jälle selle mõttega teisest loomast veidi harjuda.

Enamasti läheb sisseelamine ilma eriliste raskusteta, aga kuna selles faasis tehtud vigu on edaspidi väga raske siluda, on konservatiivsem ja aeglasem lähenemine alati palju lihtsam kui tagajärgedega tegelemine.

Pahatihti näeb sotsiaalmeedias tõukasse, kes on loovutatud uude koju kahekuusena. Kahjuks on teadlikkus selle koha peal ikka veel väga madal, et miks see loovutamise aeg üleüldse oluline on. Kassipoegade loovutusiga on olenevalt kasvandusest, tõusüsteemist ja selle klubi reeglitest 12-16 nädalat. Aga miks ei võiks siis varem? Sööma hakkavad nad juba kuu aja vanuselt, liivakasti kasutama samal ajal, eluks vajalikud oskused ju olemas. Aga ei. Kassipoeg ei õpi ema käest ainult seda kuidas konservi lakkuda või pissil käia. Need asjad saab ka ilma emata kasvav kass täitsa kenasti käppa. Küll aga õpib kassipoeg emalt ja koostöös oma õdede-vendadega eluks vajalikke sotsiaalseid oskuseid. Ja nendest sotsiaalsetest oskustest sõltub tema eesolev elukvaliteet lemmikloomana. Ema õpetab kassile suhtumist inimestesse - kas need tegelased on usaldusväärsed ja head ning pakuvad turvatunnet või on üks selle suure maailma potentsiaalne ohuallikas? Kuidas suhtuda valjudesse häältesse? Kas tolmuimeja, nii kole kui see ka ei ole, on ikka jube koll või lihtsalt tüütus mille eest tasub küll peitu pugeda, aga mitte sealjuures hirmunult väriseda. Koos õdede-vendadega kasvades õpib kassilaps korralikult mängima. Kui valus on valus hammustus? Mis hetkel tasub mängides küüned sisse tõmmata? Kõik need oskused on väga olulised ka inimestega suhtluses edaspidi. Kui kassipojale seda stardikapitali ei võimaldata, siis võib olla tulemuseks kass, kes läheb iga muutuse peale nii stressi, et võib füüsiliselt haigeks jääda, rääkimata sellest, et stressis loomadel tekib ebasobivatesse kohtadesse urineerimise komme. Saan pisikese nunnu karvapalli, aga hiljem istun terve tema elu kilekattega diivanil ja magan kilelinadega voodis... ei kõla ahvatlevalt. 

Ja sotsiaalse kapitali osa selles valemis on veel üks väiksematest probleemidest. Kasvataja, kes loomalapse nii noorelt loovutab, teeb seda alati ainult ühel põhjusel - kassipoegade korrektne kasvatamine nõuab raha - nad söövad palju ja korralik kassipojatoit on kallis, liiva kulub palju, veterinaarprotseduurid ei ole kaugeltki mitte odavad. Iga päev tavapärasest varem koju saatmine hoiab ju otseselt raha kokku. Aga kui kasvataja lõikab nurki ja soovib loomade arvelt säästa ühest kohast, siis teeb ta seda ka teistest kohtadest. Need kasvatajad ei tee oma aretusloomadele terviseuuringuid - kohutav kulu ju. Ega need geneetiliselt edasi kanduvad haigused ju kohe välja löö, need löövad ikka välja alles siis kui kasvataja on oma raha kätte saanud ja oma käed puhtaks pühkinud ning see on uue omaniku "rõõm" neid raviarveid maksta või surnud looma leinata. Need kasvatajad tegelevad lähisuguluspaaritustega - milleks osta sisse uusi mitte suguluses loomi, kui saab ju lasta isal oma tütardele selga ronida ja nii pesakondi teha. Need kasvatajad soovivad enda loomadelt võimalikult suurt tootlust ja miks peaks pesakondade vahele jätma kassiemale aega taastumiseks kui võiks saada ühelt kassiemalt ühe asemel kuni neli pesakonda aastas. Need aretusloomad ei saa vajalikku arstiabi, sest see on kallis, nende toidulauale panustatakse nii palju kui vajalik, aga nii vähe kui võimalik. Neil loomadel ei ole elamisväärne elu ja see on selle pisikeselt loovutatud kassipoja hind. Eks see jääb siis iga ostja enda südametunnistusele millist käitumist ta oma rahaga toetab. 

Maine Coon on isetekkeline põlistõug, mis on pärit Põhja-Ameerika kliimast, üsna sarnasest meie omale, kus suved on soojad ja talved külmad ning vahepeale jääb mõõtmatu hulk kehva suusailma. Nende karv on kohandunud, et neid sooja ja kuivana hoida - neil on iga ilma kasukas, mis koosneb pehmest paksust aluskarvast ning vetthülgavast karmimast pealiskarvast. 

Kassipoeg ei aja umbes esimesed 8 elukuud praktiliselt üldse karva ega pulstu, aga see on just see aeg, mil tuleb kammimisega korralikult sõbraks saada, sest kui seda kunsti noorena selgeks ei saa, siis on väga keeruline täiskasvanud kassi kammimisega harjutada siis kui seda reaalselt vaja läheb. Kassi kammimiseks on kõige efektiivsem metallpiidega kamm. Harjad silitavad vaid pealispinda, kamm ulatub ka aluskarvani ja eemaldab lahtise karva, mis muidu jõuaks su diivanile või tekitaks kasukasse pusasid. NB! Furminator ei ole kamm vaid on karvalõikur, mis lõhub kassi karva ja võib ilusa kasuka täiesti lootusetult ära rikkuda. 

Kodustes oludes ei ole Maine Coonil tarvilik end ilmastikunähtuste eest kaitsta, aga karv ja nahk ei tea seda ning nahk eritab endiselt rasu, mis karva ilmastikukindlaks muudab. See võib tähendada, et sul on vaja oma kassi ka pesta. Vajadus sõltub karvatüübist, mõni kass ei vaja pesu üldse, mõni kass muutub rasuseks ja hakkab seetõttu pulstuma. Aga üldiselt võib arvestada sellega, et kord-paar aastas võiks kassi vannitamise ette võtta. Kui kass on sellega harjunud, siis inimkahjustusi ei kaasne. Aga alati on võimalik see ülesanne delegeerida spetsialiseerunud groomerile. 

Mida hoolsam on omanik, seda ilusam ja tervem on kassi kasukas ja seda karvavabam on kodu. 

Mitte ükski test ei anna lõplikku garantiid, et loom, kelle sa võtad, elab ilma terviseprobleemideta kõrge vanuseni. See ei sõltu ei liigist ega tõust, see lihtsalt on paratamatus kõigi elusorganismide puhul. Aga olles kursis võimalike ohtudega, on võimalik neid minimeerida, teha õigemaid valikuid ja ka probleemide ilmnedes teadlikumalt reageerida.

Kassipoja omahind kokku: 1388 eurot 

Arvutuses ei ole ära toodud loomade elamiskulusid (ka neil on vaja elamiseks pinda, kasutavad vett, elektrit, kütet), kasvataja töötunde kasside eest hoolitsemisel, kassipoegade kasvatamisel, turunduskulusid, koolituskulusid, transpordikulusid, ootamatuid veterinaarkulusid... Ainult otseselt mõõdetavad kulud kassidele. Ka aretuskasside soetusmaksumused on absoluutne miinimum ja pigem ebarealistlikult madalad. Ja saamegi kassipoja omahinna. Kas ikka tundub, et 1000€ on palju küsitud ning kasvatajal on otsene oht ratsa rikkaks saada?

Müüt #2: Varaselt steriliseeritud kass läheb paksuks. 
Mitte ükski kass ei lähe paksuks ise, kasside paksuks söötmine on ainult ja ainult omaniku töö. Kass ei tassi endale ise kapist toitu ette. Steriliseerimata kassi käitumist mõjutavad tema hormoonid ning seetõttu on täiesti tavaline, et lõikamata kass jooksuajal või siis isaste puhul sel ajal kui kuskil lähikonnas on liikvel mõni indlev emane, keelduvad toidust. Sellega reguleerivad nad oma kehakaalu, aga pigem on lõikamata kasside puhul oht just alakaalulisusele, mitte ei püsi nad korralikult normaalkaalus. Steriliseeritud kasside puhul neid hormoone pole, kehaline aktiivsus on samuti väiksem ja kui omanik kassi konditsiooni ei jälgi, on ületoitmine täiesti reaalne oht. Küll aga ei ole mitte mingisugust vahet, kas see steriliseeritud kass on lõigatud 3kuusena või täiskasvanuna - ei lähe esimesed sugugi mitte suurema tõenäolisusega paksuks kui teised. 
Alexander L.G., Salt C., Thomas G., Butterwick R., 2011. Effects of neutering on food intake, body weight and body composition in growing female kittens. British journal of Nutrition, 106(Suppl 1), S19-S23. 

Müüt #3: Kassipoegade steriliseerimisoperatsioon on ohtlik. 
Iga operatsiooniga kaasnevad riskid ning kahtlemata on olemas minimaalne kehakaal, alla mille kassi sedeerimine ohtlik on. Terve kolmekuune kass on kindlasti sellest ohupiirist väljas ning tema operatsioon ei kätke endas mingeid olulisemaid riske kui suurematel kassidel. Lisaks on kassipoja operatsioonist taastumine kordades kiirem kui täiskasvanud kassil. Kassipoegade verevarustus kudedes on kiirem, mis viib ka kiirema paranemisajani. Enamasti jätkavad kassipojad operatsioonilt tagasi tulles mängu sealt kus see minnes pooleli jäi. Isaste kasside kastreerimisoperatsioon tähendab väikest sisselõiget, mida isegi ei nõeluta ja see kasvab kokku ise. Emastel kassidel praktiseerivad tänapäevased arstid väikese sisselõikega ja sisemiste õmblustega operatsiooni, mis jätab kõhu alla 1-1,5cm pikkuse haava, mille vastu kass enamasti mingit huvi üles ei näita. Pildil steriliseerimishaav päev pärast operatsiooni. 


 
Porters N., Polis I., Moons C., Duchateau L., Goethals K., Huyghe S., de Rooster H., 2014. Prepubertal gonadectomy in cats: different surgical techniques and comparison with gonadectomy at traditional age. Vet Rec 175(9):223.

Müüt #4: Varajane steriliseerimine kitsendab kassi kuseteid ja viib põieprobleemide tekkeni. 
Teaduslikud uuringud tõestavad, et see ei vasta tõele. Võrreldes kolme gruppi kasse, kellest üks grupp oli steriliseeritud 7nädalaselt, teine 7kuuselt ning kolmas steriliseerimata, ei leitud erinevusi gruppide kuseteede läbimõõdus. 
Spain C.V., Scarlett J.M., Houpt K.A., 2004. Long-term risks and benefits of early-age gonadectomy in cats. J Am Vet Med Assoc, 224(3):372-9.

Müüt #5: Varajane steriliseerimine tekitab käitumishäireid. 
Reaalsuses on lugu täpselt vastupidine. Suguhormoonide mõjul tõuseb kasside agressiivsus, destruktiivsus ja sageneb ebasobivatesse kohtadesse urineerimine. Enne puberteeti steriliseerimine vähendab nende käitumishäirete tekkimisvõimalust märkimisväärselt. 
Wright J.C., Amoss R.T., 2004. Prevalence of house soiling and aggression in kittens during the first year after adoption from a humane society. J Am Vet Med Assoc 224(11):1790-5.

Müüt #6: Varajane steriliseerimine mõjub halvasti kassi tervisele. 
Varajane steriliseerimine langetab mitmeid kasside terviseriske või lausa ellimineerib need täielikult. Näiteks vähendab varane steriliseerimine tugevalt piimanäärmekasvajate riski. Steriliseerimine enne emase kassi jooksuaegade saabumist likvideerib täielikult ohtliku mädaemakatekke riski. Varaselt steriliseeritud kassidel on ühe uuringu järgi ka väiksem eelsoodumus gingiviidiks ehk igemepõletikuks ja väheneb astmarisk. 
Overley B., Shofer F.S., Goldschmidt M.H., Sherer D., Sorenmo K.U., 2005. Association between ovariohysterectomy and feline mammary carcinoma. J Vet Intern Med. Jul-Aug; 19(4):560-3. 
Spain C.V., Scarlett J.M., Houpt K.A., 2004. Long-term risks and benefits of early-age gonadectomy in cats. J Am Vet Med Assoc, 224(3):372-9

Müüt #7. Varakult steriliseeritud Maine Coonidel on oht liigesemurdudeks.
See müüt on nüüd niiöelda pooltõde. Jutt käib müüdis nr 1 mainitud kasvuplaatide hilisemast sulgumisest. Seni, kuni luud ei ole täies ulatuses luustunud, on kõigil imetajatel suurem oht traumadeks - kasvuplaadi osa luust on pehmem ning murrud lihtsamad tekkima. Mida pikemalt on kasvuplaadid avatud, seda pikemat aega see risk püsib. Lisame sinna juurde veel Maine Cooni tõuspetsiifilise suure kasvu ja suurema kehakaalu ning saamegi kõrgendatud riski kasvuplaadimurdude tekkeks. Siin ei paista nagu mingit müüti, see kõik on tõde. Müüt seisneb selles, et seda ohtu tajutakse juhul kui kass on steriliseeritud enne puberteediealiseks saamist, kuid ei märgata, et see risk on olemas ka siis kui kass on steriliseeritud nö traditsioonilisemal ajal ehk 6-7 kuu vanusena. Selleks, et seda riski minimeerida, tuleks steriliseerida kass alles siis kui ta on füüsiliselt täiskasvanuks saanud ja enam ei kasva. Kasvuplaadid luustunud. Maine Coon on aeglaselt kasvav tõug ning selle tõu puhul ikka annab seda oodata. Samas seksuaalse küpsuse võivad nad saavutada juba pooleaastaselt koos kõigi selle juurde käivate "rõõmudega" -  märgistamine (seda teevad nii lõikamata isased kui ka emased), agressiivsus, väga suur põgenemisrisk, rääkimata siis terviseriskidest - emakapõletik, piimanäärmekasvajad jne jne. Ning mõned neist rõõmudest ei ole tagasipööratavad enam ka steriliseerimisoperatsiooniga. 
Borak D., Wunderlin N., Brückner M., Schwarz G., Klang A. 2017. Slipped capital femoral epiphysis in 17 Maine Coon cats. J Feline Med Surg. 2017 Jan;19(1):13-20. doi: 10.1177/1098612X15598551. Epub 2016 Jul 10.

Kokkuvõtteks
Igal mündil on kaks külge ning varajase steriliseerimise otsus on üks neist otsustest, kus tulebki kaaluda plusse ja miinuseid ning neist vastavalt enda järeldused teha. Meie oleme need läbi kaalunud ja ning kasside ning nende tulevaste perede heaolu nimel oleme otsustanud, et plussid kaaluvad miinused tugevalt üles.